Ühe klaveri lugu

1915. aastal, Esimese maailmasõja keskel, ostis üks naine Magdeburgist oma geniaalsele poeg-pianistile kõige kaunima klaveri maailmas. Kõige kurvem klaver maailmas, sest tema poeg ei mänginud kunagi sellel.
On möödunud sajand. Ramon Gener, autor ja tegelane, ostis kõige kaunima klaveri maailmas maagiliselt klaverite hoidjalt, kes õnnestus hoiatada, et see instrument on eriline, ja seejärel kadus jäljetult. Ja veel mõne aasta pärast avastati klaveri seest saladus, millest Gener, autor ja tegelane, alustas reisimist minevikku.
Ramon Gener, muusik ja melomaan, Euroopa tuntud lektor, haridustegelane, raadio- ja telesaatejuht, räägib kogu oma elu muusikast. «Ühe klaveri lugu» — tema esimene romaan, mis sai koheselt bestselleriks, tõlgitakse kümnete keelte peale ja on juba toonud autorile Ramon Llulli preemia, kõige prestiižsema Kataloonia kirjanduspreemia. «Ühe klaveri lugu» — jutt 20. sajandi ajaloost, romaan inimestest, keda ühendab instrument, mis seisab endiselt autori kodus. «Seal, kuhu reaalsus ei ulatunud, tuli täita lünki väljamõeldisega, — selgitab Gener, — aga ka see väljamõeldis põhineb reaalsusel». Klaveri loos oli kaks maailmasõda, surm ja mälu, süü ja lunastus, hädad ja ilu, kuid muidugi oli seal kõige rohkem muusikat. See on lugu ülimast maagilisest, mis põhineb tõeliselt juhtunud sündmustel. Lugu sellest, kuidas muusika annab meile lohutust, julgust ja jõudu edasi elada, laiendab teadvust, kustutab piire ja, isegi kui see ei peata sõda, loob vähemalt hetkeks kauni hapra maailma.