John Berger (1926—2017) õppis kogu elu vaatama ja uurima nägemise viise. Käesoleva kogumiku essees valib ta tähelepanu objektiks loomad, kuna on veendunud, et nende vaatamine on vajalik — vastasel juhul ei suuda inimene liikuna oma üksindusega toime tulla. „Olles üksi,...
oleme sunnitud tunnistama, et meid on loodud, nagu ka kõike muud. Ainult meie hinged, kui neid tõukata, mäletavad algallikat, vaikides, ilma sõnadeta.” Bergeril õnnestus mitte ainult unustatut meenutada, vaid ka leida õiged sõnad, et seda väljendada.
John Berger (1926—2017) õppis kogu elu vaatama ja uurima nägemise viise. Käesoleva kogumiku essees valib ta tähelepanu objektiks loomad, kuna on veendunud, et nende vaatamine on vajalik — vastasel juhul ei suuda inimene liikuna oma üksindusega toime tulla. „Olles üksi, oleme sunnitud tunnistama, et meid on loodud, nagu ka kõike muud. Ainult meie hinged, kui neid tõukata, mäletavad algallikat, vaikides, ilma sõnadeta.” Bergeril õnnestus mitte ainult unustatut meenutada, vaid ka leida õiged sõnad, et seda väljendada.