Teksti nauding

«Teksti nauding» (1973) — Prantsusmaa filosoofi, kirjandusteadlase ja semiotiku Roland Barthes'i essee, kus ta üksikasjalikult käsitleb suhteid teksti, lugeja ja lugemisrõõmu vahel. Arendades välja Lacani psühhoanalüüsi ideid, seab autor vastandiks kaks tüüpi naudingut tekstist — läbi mõistete plaisir («nauding») ja jouissance («rõõm») — ning jagab tekstid «loetavateks» ja «kirjutavateks». Barthes'i arvates ei ole teksti tähendus fikseeritud ja iga lugeja toob lugemisel kaasa oma kogemuse ja tõlgendused, lubades mitmekesisust tähendustes. See töö seab kahtluse alla autorluse käsitlused ja pöörab erilist tähelepanu lugeja subjektiivsusele, rõhutades tema rolli teksti tähenduse loomisel.