Öökulli rada

«Ma teadsin muidugi seda asutust, mis peidab end Kadetti liini tagaküljel, ja olin siin käinud mitu korda. Kes siis ajaloo- või filosoofiaüliõpilastest ei tunneks kabatšokki “Blindáž”? Ainult tuim kurtja ja lootusetu idioot...» 90ndate keskpaik, Peterburi. Siin, «Blindážis» toimub «salajase kaastunde ordu» asutamine, ja romaani kaks peategelast, võluvad tudengid, pühendavad teineteisele poolnaljaga-või-ikkagi tõsiselt selle ordusse rüütli tiitli; siit asuvad nad öökulli rada mööda - läbi stabiilsete nullide ja òhku täitvate kümnendite, läbi koheselt äratuntavate Peterburi aedade, pargikeste, kaldapealsete ja kunsti galeriide, läbi kunstikohviku Belinski tänaval, mis on tsirkuse ja “Teadmine” seltsi loenguruumi vahel (sel ajal viibis Peterburi kultuur täpselt selles vahepealses seisundis), kus luuletajad ja kunstnikud pidid pikki vestlusi võimatuse triumfi üle, - tundmatusse ja hirmuäratavasse tulevikku. «Septembri algus. Just algus - veel suve, ilma sügise värvideta. Seisisime Novobirževõi kaubamaja galerii arkade all, mille oli kujundanud arhitekt Kvarengi, värske tuule käes, mis tuli Nevalt…»