Hulkuvad luiged

Hans Christian Andersen (1805–1875) on üks maailma kuulsamaid muinasjutuautoreid. Ta sündis vaesesse kingseppade ja pesunaise perre. Hoolimata raskest elust oli poiss juba varases noorusest sukeldunud muinasjutumaailma: isa luges talle sageli valju häälega vardjaid, ja kalduvus fantaasiatele ning unistustele aitas tal toime tulla elu raskustega. 14-aastaselt läks Andersen Kopenhage, et, nagu ta ütles emale, "kuulsaks saada". Fantastiline jutustus "Jalgsireis kanalist Holmen Aamageri idatippu", avaldatud 1829. aastal, leidis lugejate seas soodsa vastuvõtu ning tõi kirjanikule kuulsuse. 1833. aastal sai Andersen kuninglikku toetust ja asus reisima. Poolteise aasta jooksul külastas ta Saksamaad, Šveitsi, Prantsusmaad ja Itaaliat. Reisi inspireeris kirjanikku väga ning 1835. aastal avaldas ta oma esimese muinasjuturaamatu. Raamat sai kohe populaarseks ja saavutas suurtedu. Kokku kirjutas Andersen üle 160 muinasjutu. Sellesse kogusse kuuluvad maailmakuulsad muinasjutud: "Hulkuvad luiged", "Tulepulk" ja "Merineitsi". Need on korduvalt ekraniseeritud, neist on tehtud animatsioonifilme; need muinasjutud on aluseks balletile ("Hulkuvad luiged"), muusikalis ja anime-seeriale ("Merineitsi"). Muinasjuttude kangelased kogevad hämmastavaid seiklusi: Elisa püüab meeleheitlikult päästa oma vendi kurja nõia nõiduse küüsist; sõdur näitab üles julgust ja leidlikkust, mis lõpuks viib ta kuninglikule troonile; noor merineitsi püüab leida hinge ja võita printsi armastuse. Igal neist kangelastest on unistus, ja igaüks neist läheb kartmatult ja valimatult selle poole, ületades takistusi ja ohte. Elisal on oma vendadele truudus ja pühendumus, rõõmsameelse sõduri leidlikkus ning väikese merineitsi isetu armastus kauni printsi vastu toob alati noortele lugejatele sümpaatia ja kaastunde, õpetab neid uskuma endasse, mitte loobuma oma unistustest ja teadma, et maailm on täis imesid ning et seal võidavad alati headus ja õigus.