Las ta läheb

Richard oli õnnelik nagu laps, kui Chloe – tema tütar esimesest abielust – helistas. Nad polnud kahte aastat suhtlenud, alates meie pulmast. Ja nüüd otsustas ta lõpuks meiega leppida. Ma olin kindel, et saame sõpradeks. Valmistan koos sööki, arutame tema poiste ja õpingute üle. Me võiksime tõeliseks pereks saada. Kuid kõik läks teisiti… Esialgu ei pannud ma sellele suurt tähelepanu, pidades kõike lihtsalt väsimuse süüks. Hakkasin kuupäevasid segamini ajama, olulisi kohtumisi vahele jätma ja asju oma kohtadelt leidma. Veel hullem oli olukord Chloe'ga. Richardi juures käitudes oli ta nagu tõeline ingel, kuid üksi olles muutus väga agressiivseks ja ettearvamatuks. Ma tean, et ma ei saa talle usaldada. Ma pean oma perekonda kaitsma. Kaitsma oma nelja kuu vanust beebit Evit. Kuni see ei olnud liiga hilja…