Lilled peeglis

Jumalad käituvad nagu inimesed: vaidlevad, räägivad mõttetut juttu, kirjutavad süüdistusi, eiravad oma kohustusi ja selle eest eksitakse nad surelike maailma. Inimesed käituvad nagu jumalad: teevad head, täiustavad end heades omadustes ja tänu sellele saavad nad surematuks. Ilusad ja üllas välimusega inimesed osutuvad tühikuteks lobisejateks. Inimesed, kes on koledamad, on täis tõelist annet ja teadmisi. Müüja alandab kaupade hinda, ostja tõstab seda. Kalad kustutavad tule. Lilled õitsevad talvel. Kõik on vastupidine, kõik on vahetanud oma kohti, kõik tavapärased ettekujutused on nihkunud. Sellises ebatavalises stiilis on kirjutatud Li Zhu-zhen'i romaan „Lilled peeglis”, kus ajalooliselt täpne materjal põimub fantaasiaga ning ulatuslikud fantaasiad vahelduvad teadlike arutlustega. Pole juhuslik, et Hiina kirjandusteadlaste töödes ei ole see teos leidnud oma kohta Hiina romaani kategooriates. Jätkates oma eelkäijate parimaid traditsioone, on Li Zhu-zhen läinud neist kaugemale, luues teose, mis sünteetiliselt sisaldab erinevate romaani liikide (fantastiline, ajalooline, satiiriline ja reisiromaan) jooni. Mõned romaani „Lilled peeglis” kohad kannavad selgelt väljendatud avaliku iseloomu, eriti need peatükid, kus kaitstakse teatud ideede kompleksi, mis on seotud naiste võrdsuse küsimusega.