Loogilised uurimised. Komplektilt 3 raamatut (Köide 1, Köide 2, osa 1, Köide 2 osa 2)

„Loogilised uurimised“ (1900–1901) Edmund Husserli poolt on fenomenoloogilise liikumise alguspunkt. Selle töö esimene köide „Prolegomena puhtale loogikale“ on pühendatud XIX ja XX sajandi vahetusel valitsenud teooriate kriitikale. Husserl nimetab oma aja filosoofia peamiseks haiguseks psühhokismi — kaasaegsete psühholoogiliste põhjenduste projektid... loogiko-matemaatilise ja filosoofilise teadmise jaoks. Ta tõestab oma eeskujulike loogiliste õpetuste kaudu XIX sajandi teisel poolel, et psühholoogiline ja üldiselt empiiriline teaduse põhjendamine jätab tähelepanuta kvalitatiivse erinevuse empiirilise ja ideaalse teadmise vahel, ignoreerib loogiko-matemaatiliste seaduste erilist staatust ning viib relativismi teooriasse. Esimese köite lõpus formuleerib Husserl oma isikliku „Teaduseooria“ programmi — uue teaduse teaduse üle, mis on suunatud aprioorsete tingimuste uurimisele teadusliku teadlikkuse võimalikkusele. Husserli psühhokismi kriitika käivitas laia arutelu, milles osales enamik juhtivaid filosoofe XX sajandi alguses.

Teise köite „Loogiliste uurimiste“ sissejuhatuses selgitatakse eelduste puudumise põhimõtet kui fenomenoloogia põhialust ning sellele korreleerivat peamist nõuet: „Asjade juurde!“, mis muutub fenomenoloogilise liikumise loosungiks. Fenomenoloogiat tutvustatakse kui neutraalset teadust, mis peaks saama aluseks nii loogikale kui ka psühholoogiale. Teise köite esimene osa koosneb viiest uuringust, millel on ühine teema: tähenduste korrelatsioon kui ideaalsed üksused ja teadlikkuse aktid, milles tähendused konstitueeritakse. Esimeses uuringus tutvustatakse peamisi erinevusi: märke kui viidat ja märke kui tähenduse väljendust, tähendusi kommunikatiivses kõnes ja üksildases vaimses elus, tähenduse intentsiooni (tühi intentsioon) ja tähenduse realiseerimise, tähenduse ja objekti vahel. Teises uuringus käsitletakse üldise ja kindla intentsiooni erinevust, samas kui tajumine peetakse oluliseks aluseks olemuse kaalumisel. Kolmandas ja neljandas uuringus käsitletakse tähenduste struktuurseid suhteid. Kolmandas uuringus sisse viidud eristus sõltumatute ja sõltumatute osade vahel valmistab ette neljanda uuringu põhieristuse — sõltumatute ja sõltumatute tähenduste vahel. Esitatakse idee puhtast loogilisest grammatikast, mis peaks kehtestama tähenduste formaalse seose ja võimaldama vältida mõtte puudumist ja mõtetust. Viiendas uuringus antakse ülevaade fenomenoloogilisest teooriast teadlikkusest kui kogemuste seostest ja kui intentsionaalsetest aktidest.

Lõppkokkuvõttes, VI uuringus, mis moodustab teise osa teises köites „Loogiliste uurimiste“, tuuakse esile fenomenoloogilise analüüsi põhiaspektid. Esimene eristus esimeses osas on objektiivsete (esitus, väide) ja mitteobjektiivsete (küsimus, soov, oletus) aktide vahel. Algne probleem on see, kas kõik aktid või ainult objektiivsed on tähenduste kandjad; kas tähendused väljenduvad ainult väites või ka küsimuses, soovides jms? Teadmise probleem kitsas tähenduses objekti identifitseerimise osas käsitletakse intentsioonide ühilduvuse ja konflikti kaudu nende teostamisel. Tõstatatakse eristus signatiivsete ja intuitiivsete intentsioonide ning teadlikkuse astmete vahel. I osa lõpptükis käsitletakse adekvaatsuse ideaalset teadlikkust ja tõe ning ilmse suhte. Tutvustatakse nelja tõe mõistet ja tehakse vahe erinevuse vahel olemise tähenduses tõde ja sidumise olemise vahel väites. Husserli mõtisklused olemise üle, mis tõusevad tuntud Kant'i teesist, avaldasid suurt mõju olemise küsimuse püstitamisel Heideggeril. Teises osas käsitletakse objektiivsete kategooriliste vormide ja ideaalse objektiivsuse vaatlust kui kategoorilise nägemise struktuuri, mis on rajatud tajumisele, kuid ei saa piirduda mitte ainult aistingute tajumisega, vaid ka puhtalt intellektuaalse tegevusega. Samal ajal saavad tajumise ja nägemise mõisted vajaliku laienduse.