Uus pärimus

Romaani „Uus pärimus“ keskmes on juudi perekonna saatus Venemaal 20. sajandi algusest kuni 1953. aastani. Romaani peategelane Konstantin Levin, kelle nimi on inspireeritud Tolstoi kangelasest, sündis romantilistest revolutsionääridest peres. Tema ema, kes ei olnud sugugi sarnane väsinud elust klassikaaslaste emadele, oli talle mitte kasvataja, mitte valvur, vaid sõber. Kostya uskus samu ideaalidesse, millesse tema vanemad. Marsi väljakul asuvad kivid, millele on raiutud pidulikke sõnu, olid temale püha.
Talle oli emaga vedanud. Ajaga vedanud ei olnud. Peterburis sündinud Veebruarirevolutsiooni päevadel, oli ta täielikult kogenud, mida tähendab olla ajaloo ohver.
Kolmekümnendad, kui talle pakuti, et ta loobuks oma represseeritud isast.
Suur Isamaasõda.
Blokeeritud Leningrad.
Holokaust.
Kaotused.
Antisemitaalne kampaania 40-ndate lõpus ja 50-ndate alguses, kui temast sai tõrjutu ja tal võeti ära parim sõber, armastusväärne töö. Ise. Sest läbida kõik need kannatused, mis tema peale langesid, on üle inimvõimete.

See raamat algab klassikalise kasvu- ja haridusteemana ja lõpeb tragöödiaga – lootusetuse ja meeleheite tragöödiaga. Kuid ka meeleheites on lootusele koht. Konstantin Levini poeg kasvab, mis tähendab, et on kellele rääkida järgnevatele põlvkondadele, mis on nende isadele ja vanaisadele osaks saanud. Nii, et nad usuksid.