Kaasaegne kunst Koreas

Vaatamata pealkirjale, see raamat ei pretendeeri sugugi olevat entsüklopeediline kaasaegse Korea kunsti kirjelduses ega püüa isegi mainida kõiki silmapaistvaid kunstnikke riigis. Vastupidi, see demonstreerib äärmiselt isiklikku valikut teemasid ja süžeid, näiteks räägib, kuidas kunstnikud vaatavad kiiresti kasvavaid ja uuenevaid Korea... linnu ja mõistavad, et neid vanaema aedu, kus nad kasvasid, enam ei ole. Just sinna tahavad nad tagasi pöörduda. Räägitakse ka sellest, kuidas kahekümnendatel aastatel kunstnikud sõid küpsiseid seotud kätega, ning et esimene Korea etendus, mis hõlmas publiku täielikku osalust, seisnes koos vaatajatega riisi kääritamise makkoliga ja eelroogade söömisel, ja isegi praegu näeme, kuidas kuulsa režissööri Hong Sang-soo näitlejad ekraanil lihtsalt söövad, joovad ja räägivad millestki. Veel räägivad Korea kunstnikud ja kirjanikud kiiresti kasvavast ilutööstusest ja vanusevastasusest, et kui nad enda ümber vaatavad, avastavad nad äkki end vale inimestega ümbritsetuna, võib-olla kyborge, või võib-olla on kogu meie reaalsus lihtsalt mingi kummaline, virtuaalne mäng. Nende teoste kangelased tunnevad soovi muutuda puudeks – sest ainult puud on elavad ja tõelised. Tundub, et see narratiiv ei räägi isegi mitte kaasaegsest kunstist, vaid Koreast endast. Nagu märkis üks selle raamatu kangelastest, An Kyungsu: tavalistel inimestel pole lihtsalt aega mõelda sellele, mis nendega toimub, nad peavad väga kiiresti jooksma, seega peavad selle kõigega tegelema just kunstnikud. Samal ajal ei tundu autorile, et valitud teemad ja süžeed kuuluvad ainult kaugele Korea reaalsusele, võib-olla suudavad need avada midagi ka meie endi sees.