Minu treener

Otsustavalt käe liigutusega tõstis treener mu lõua üles ja võttis mu huultest kinni. Suudel oli ahne, täiskasvanulik ja isegi karmi jäikus. Tema keel sundis mind andma talle ruumi ja kirjutas minusse kaheksaid, millest mu keha värises. - Mine ära, -... ütles ta kurt häälega, vastumeelselt suudluse katkendades. - Praegu. Vastasel juhul on hilja. - Ei, - näitasin ma sihikindlust. - Ma tahan, et oleks hilja. - Ma ei saa peatuda, Sonja, - urises ta mu kaela, surudes sõrmedega mu reitesse. - Mine kohe ära. - Ära... Ära peatu. Ma tahan seda, Kamil. - Loll tüdruk! Sa kahetse seda, - ütles ta. - See ei muuda meie vahel midagi. Ma ei jää. Ei siia, ei sinuga, ega kuskil mujal. - Ma tahan ikkagi. Suudle mind veel, Kamil Nailjevich.