Tsaar käskis sind üles riputada

Venemaa kirjanik, kes on olnud üheksa aastat võõras riigis, vanas majas Lissaboni rannikul, on kindel, et tema elu, nagu Tejo jõgi, kannab oma vetes ainult ühte võimalikku suunda. Kuid siis juhtub üks kummaline sündmus, ja maa ta jalge alt kaob, ning tsunami ajab lained ookeanist randa.

„Tsaar käskis sind üles riputada” – see ei ole ainult romaan süütu inimese kohta, keda süüdistatakse mõrvas, või ütleme, romaan noorest poisi, kes müüb oma suguharu pesa ja hoiab lemmiknaise tuhka mütsikarbis. See on lugu armastusest ja vaenust, mis, isegi paljude aastate möödudes, jätkab kangelast juhatamast traagiliste sündmuste labürindis, eksituste ja petmise teedel, süü ja häbi, sundides tagasi pöörduma minevikku, avama silmad ja kohtuma oma Minotaurusega.

 Tsitaadid:
„Minevikust kirjutades ei pea teadma, kuidas kõik tegelikult oli, sest tal on kriit, millega saab mitte ainult segada okra valgega, vaid ka paletti kraapida, puhastada üleliigne. Ja kui teravaks see on lihvitud, siis võib isegi tappa, arvatavasti.”