Me elame kaotuste ajajärgul — tohutute ja vaevu märgatavate, ilmsete ja ebaselgete, isiklike ja kollektiivsete. Olukordades, kus peaaegu pole võimalik ignoreerida maailma ebastabiilsust, õpime me toime tulema lähedaste inimeste surmade ja pideva uudistevooga tundmatute hukkumisest. Saksa kirjanik ja ajakirjanik Daniel...
Schreiber läbib uuesti filosoofide (Martin Heideggeri ja Karl Jaspersi kuni Jacques Derrida ja Judith Butlerini) ning kirjanike (Joan Didionist kuni Joosep Brodskini) teoseid, otsides viise, kuidas toime tulla kaotustega maailmas, mis näib endiselt tuttav, kuid on juba nagu asendatud ähvardavama versiooniga. Ja leiab lootust uues — ettevaatlikumas, vähem lootustandvas ja rohkem realistlikus, kui kunagi varem — „alandatud ootuste usaldus“ suhtes ebamugava tuleviku.
Me elame kaotuste ajajärgul — tohutute ja vaevu märgatavate, ilmsete ja ebaselgete, isiklike ja kollektiivsete. Olukordades, kus peaaegu pole võimalik ignoreerida maailma ebastabiilsust, õpime me toime tulema lähedaste inimeste surmade ja pideva uudistevooga tundmatute hukkumisest. Saksa kirjanik ja ajakirjanik Daniel Schreiber läbib uuesti filosoofide (Martin Heideggeri ja Karl Jaspersi kuni Jacques Derrida ja Judith Butlerini) ning kirjanike (Joan Didionist kuni Joosep Brodskini) teoseid, otsides viise, kuidas toime tulla kaotustega maailmas, mis näib endiselt tuttav, kuid on juba nagu asendatud ähvardavama versiooniga. Ja leiab lootust uues — ettevaatlikumas, vähem lootustandvas ja rohkem realistlikus, kui kunagi varem — „alandatud ootuste usaldus“ suhtes ebamugava tuleviku.