Must ei ole ja ei tule olema

Pärast Õnnetust kakskümmend üks aastat tagasi kogub Frida Kahlo end tükkideks. Ta on sama ilus ja habras nagu Mehhiko Katedraal: räägitakse, et kunagi seisis selle kohal hiiglaslik asteekide püramiid, kuid see hävitati - ja jäänud kividest ehitati katoliiklik tempel.

Frida loob elu nagu laia pintsliga: räägib kõvasti, vannub nagu tänava poiss, joob tequila't hapuka laimi maitsega ja kannab erksaid seelikuid Tehuantepec'i naiste moodi. Frida armastab poliitilisi demonstratsioone, oma juustesse seotud lilli, tikitud erootilisi sõnumeid seeliku ääres, kuid kõige rohkem - Diego Riveerat, Mehhiko kuulsaimat maalijat, ja just see kirg pöörab tema elu igavesti kõige ettearvamatumasse suunda.