Tüdruk Võõrasmaal. Raamat 11

Lõpuks isegi kivimaja, kus me koos elasime, laguneb tolmuks. Ja krigisevad põrandalaud, ja sootuks mustunud küünal – kui meeldiv on neid praegu vaadata!.. Aeg valab ühtmoodi kõigi peale, ükski ei pääse selle eest. Ainult maailm jätkab oma olemasolu muutumatuna. See jääb meiega meie viimastes tundides, kuni kõik meie ümber kaob unustusse. Seega… See on muinasjutt neist, kes seisis eelõhtu hämaruses, igaveseks eraldades homiku ja õhtu. Selle viimased leheküljed.