Šrimad Bhāgavatam. Raamat 4. Kuninga raamat

Taevaste Veda igavene tarkus pakub tõdesid, mis ei allu ajale. See osa vestlusest kuningas Parikshitiga ja rishi Sukadeva jutustab selle maailma võimude ja vaimsete otsingute eluteedest.
Noor kuninga poeg, kes on usule pääsenud Kõrgeima armu läbi, on mures: «Ma oleksin võinud... paluda Teda, et Ta raviks mu hinge, aga selle asemel palusin ma, et Ta raviks mu katkist kätt».
Kuninglike kohtade lood – Dhruva, Prithu, Puranjana, mis on käesolevas raamatus esitatud, illustreerivad selgelt hinge piinu ja ekslemist illusioonide maailmas.
 
Ühes vestluses kuningaga ütleb Issand: «Mõnikord pead sa end mehena, mõnikord naisena, mõnikord valitsejana, mõnikord kerjuseks. Kõik need on sinu une kujutised. Kuid sina ja Mina ei ole uni, me oleme lihtsalt sinu une seina kaudu eraldatud. Sa otsid Tõde, Mina – olen Tõde ise. Ja Mina ilmun sinule, kui sa ärkad. Mina – olen igavikus mööduvates kujutistes, ja ainult minuga leiad sa ihaldatud rahu».