Loomereban

Venemere ilukirjanduse peamine teos, luuletus «Loomerebani ääres…» on justkui kogunud endasse kogu vene rahvalugude tohutu maailma. Mälestusväärsed read Puskinist elavad taas üles Mihhail Bõtšikovi võlusal pintslitöös. Iga selle raamatu lehekülg on aken maagilisse maailma, millest on raske lahti rebida.
Need imeliselt read sünnivad vene muinasjutust, mida rääkis Aleksander Sergejevitšile tema lapsehoidja Arina Rodionovna ning olid mõeldud teiseks väljaandeks poeemi «Ruslan ja Ludmila» jaoks. Kuid oma täielikkuses on see luuletus juba ammu arusaadav mitte lihtsalt kui proloog poeemi jaoks. «Loomerebani ääres…» on muutunud miniuudiseks, elab iseseisvat elu ning selle imeline kaleidoskoop on lummanud lugejaid juba peaaegu kakssada aastat.