Tants varjuga. Midagi ei olnud

Peategelane tuleb endale haiglavoodis ja mõistab, et ei suuda isegi sõrme liigutada. Arstid peavad teda koomasse langenud patsiendiks, kuid ta kuuleb vestlusi, tunneb puudutusi ja mõistab kõike, mis toimub. Et mõista, kuidas ta haiglasse sattus, naaseb naine vaimselt aasta tagasi ja püüab taastada sündmuste järjestust. Mälestustes on alles ranged, hoolikalt planeeritud argipäevad, kuid nädalavahetused on justkui blokeeritud. Mälestuste kohale kerkib ainult fraas: «Midagi ei olnud». Aja jooksul hakkab nende tühimike seest välja kumama salapärane Vari, mis on seotud selle mineviku osaga, mida peategelane ei suuda või ei taha meenutada.