Inimene väikesest korterist. Mitte midagi head

Akna taga on hämarus, köögis murmub monotonselt televiisor, tänavalt kostab naerukaja trepi ees istuvatelt noortelt, ja vestibüülis on taas lambipirn läbi põlenud. Kui te kujutlesite sellist pilti — siis olete juba tuttavad selle raamatu tegelastega. Nad elavad korrusel kõrgemal või naabermajas.
Võitlevad üksilduse, olude, varasemate otsuste tagajärgede ja iseendaga. Armuvad, eksivad, tülitsevad, klammerduvad üksteise külge ja tõukavad eemale.
Igal ühel on midagi, millest ta eelistab vaikida, mis valutab ja meenutab end ajas ja kaugustes. Ja igaühel tuleb teha valik ja maksta selle eest oma hind.

«Inimene väikesest korterist» — raamat, mis ei püüa meeldida. Formaalsetelt võib seda lugu pidada kaasaegseks armastusromaaniks või psühholoogiliseks draamaks, kuid sellised sildid osutuvad liiga kitsasteks. Meie ees on tekst, mis räägib mitte niivõrd armastusest, vaid sõltuvusest — kui seisundist, milles inimene eksisteerib, hingab, loob sidemeid ja hävitab neid.
Maxim — endine narkosõltlane, inimene, kellel on kukkumise kogemus ja katsed pinnal püsida. Ta elab pideva tasakaalu seisundis: kainuse ja ägenemise vahel, välise «normaalsuse» ja sisemise tühjuse vahel, elamise soovimise ja enesehävitamise harjumuse vahel. Lera on esmapilgul Maxile vastand. Ta on noorem, väliselt puhtam, vähem purunenud. Kuid loo arenedes muutub selgeks, et tema sõltuvus ei ole vähem hävitav. Ainult vorm on tal erinev — emotsionaalne.
Nende suhted ei muutu tervendavaks teeks. Traumad põrkuvad, tugevdavad üksteist, mõnikord ajutiselt tuhmuvad, kuid ei kao. See ei ole lugu sellest, kuidas armastus päästab, vaid lugu sellest, kuidas inimesed kasutavad lähedust, et mitte jääda üksi iseendaga.
Romaani keel on ilma kaunistusteta. Trepikojad, autoteenindus, väike korter, provintsiaalne tänavad — kõik see ei ole lihtsalt dekoratsioonid, vaid tegelaste sisemise seisundi jätk. Ei jäta tunnet tsüklilisusest, arusaamist, et kukkumine ei näe alati välja nagu järsk langus, vaid tihti nagu aeglane libisemine.
Samuti ei võta autor moraalitsemise positsiooni. Siin ei ole kurjategijaid tavapärases mõttes ja ei ole päästjaid. On inimesi, kellest igaühel on oma viis eluga toime tulla.
See raamat ei ole kerge lugemine ega põgenemine reaalsusest. Kuid neile, kes on valmis vaatama inimesele ilma illusioonideta, võib see olla haruldane ja oluline kogemus.

«Mitte midagi head» — väga intiimne, vaikne ja samas valusalt aus lugu inimesest, kes on äärel.
Siin ei ole suurt süžeed ega katset üllatada lugejat sündmustega. Vastupidi, raamat haarab oma maapinnalisuse ja reaalsuse tundega. Tundub, et see lugu toimub kuskil väga lähedal: naabermajas, kellegi teise korteris suitsuse köögiga ja unetute öödega.
Peamine jõud jutustuses — selle sisemine seisund. Autor näitab inimese aeglast hävimist seestpoolt: süütunne, kogunenud valu, väsimus elust ja iseendast. Eriti tugevalt on siin välja toodud inimlik osalus. Just see osalus, mis mõnikord ärritab, tundub tarbetu ja isegi valus, kuid just see osutub lõpuks ainsaks, mis suudab hoida inimest lõplikust langemisest.
Isikud tunduvad elavad: oma nõrkuste, kohmakuse, jämeduse ja katsetega üksteist mingilgi moel toetada. Siin ei ole ideaalseid inimesi ega ilusaid päästeid — kõik näeb välja nii, nagu see elus on. Just seetõttu töötab lugu emotsionaalselt.
Vaatamata üsna raskusele atmosfäärile, ei jäta jutustus meeleheite tunnet. Vastupidi, kogu selle pimeduse taga hakkab järk-järgult tunduma valgus. Mitte vali ja patetiline, vaid vaikne, inimlik.
Ja võib-olla just tänu sellele tajutakse «Mitte midagi head» mitte lihtsalt kui sünget lugu valust, vaid kui väga ausat vestlust inimesest, kes ikka veel püüab edasi elada.