Sõna

Kas teadsite, et on olemas rahva pärand, selle sajanditevanune olemus — see, mida tuleb hoida kui püha kingitus, ja ohuhetkel iga hinna eest päästa? Vanaajal teadsid kerzhakid täpselt, mida ja kuidas kaitsta, kahetsedes oma elu. Ja kauged esivanemad hoidsid seda meie jaoks sajandist sajandisse. Raamatud — elavad. Nende leheküljed räägivad järeltulevatele põlvedele hirmu ja tragöödia sündmustest, kangelastest, sõdalastest ja nõidadest, raskest valikust. Kuid kes meist oskab lugeda vanas vene keeles, et teada tõde — kuidas kõik oli? Kuidas suri Oleg Punane, ristiti Vladimir, rüüstasid prantslased ja sakslased, kuidas inimesed hiljem kogusid ja hoidsid vene püha? Elu proovikivide ringis järgivad romaani kangelased oma kutsumust, igaühel oma: mõned päästavad tuleviku — lapsi, teised — mineviku, kogudes killukaupa iidset Sõna. Kuid mis on olulisem ja kaitsetum — vanade lugude pärand või lapsed? Kelle eest neid päästa ja varjata? Me tahame ahnelt teada saladusi, varjatud — kuid kas me oleme selle väärilised, kui ei ole seda hoidnud? Ja milleks oleme valmis tarkuse saavutamiseks? .1985. aastal pälvis Sergei Alekseevi romaan «Sõna» Lenini noortekomitee auhinna.