Rippmehe amulett. Köide 16

«Rippmehe amulett. Köide 16» — ajalooline-müstiline romaan Norra mägedes reisimisest, kus Dan Lind, Ulvhedin ja Ingrid püüavad leida jälgi Jääinimeste suguvõsa minevikust. Toimub 1715. aastal: ühte osalejat juhib uudishimu ja teaduslik huvi, teisi — isiklikud põhjused, mis on seotud perekonna pärandiga. Nende teekond on seotud suguvõsa aarde, vanade perelaudade ja võimaliku Tengeel Zloo hauaga, kelle nimi on juba ammu saanud osa ühest hirmust. Teed edasi minnes muutub tee mitte ainult füüsiliseks katsumuseks, vaid ka vastasseisuks sellele, millest ei saa lihtsalt kõrvale vaadata. Keskmes on siin otsingud, osalejate varjatud motiivid ja mineviku mõju elavate saatustele.

Raamat kuulub «Jääinimeste» sarja ja on selle kuueteistkümnes köide. See on suur saaga mitme põlvkonna suguvõsast, mille ajalugu ulatub 16. sajandisse ja on seotud pereseene. Selle osa eriline joon tajutakse iseseisvalt, kuid paljusid seoseid, hirme ja tähendusi töötab tugevamalt neile, kes on juba tuttavad varasemate raamatutega. Neile, kes soovivad lugemise järjekorda järgida, on parem alustada tsüklit esimesest köitest.

See romaan sobib lugejatele, kellele meeldivad pikad peresaagad müstilise joonega, ajaloolise taustaga ja Skandinaavia värviga. Nii sugulaste saladuse, ületamatuse kui ka mitmendate köidete perelooside kombinatsiooni osas võib Margit Sandemi tsüklit võrrelda suurte saagadega Victoria Holt'i vaimus, kus isiklik saatus on tihedalt seotud esivanemate pärandiga. Siin on eriti olulised need teemad, mis käsitlevad needust, valikut, sugupuu mälu ja seda jõudu, millega minevik sekkub olevikku. Raamat köidab ka neid, kes armastavad fantaasialugusid, mis ei käsitle suuri lahinguid, vaid ohtlikku otsingut, varjatud motiive ja pinget kohustuse, hirmu ja sooviga jõuda keelatule.

«Rippmehe amulett. Köide 16» ühendab ajaloolise jutustuse müstika ja ületamatute motiividega — see on üks peamisi omadusi kogu tsüklis. Margit Sandemu kirjutas «Jääinimesi» kui pikalt saagat ilma range plaanita, seetõttu on seerias eriti märgatav järkjärguline müstilise jooni tõus. Autori keel ja esitamine on otsekohesed, ilma raskete stiliseerimisteta, seetõttu loetakse romaani kergesti isegi suurte perekondlike seoste korral. Enne lugemist tasub arvestada ka tsükli üldist tooni: selles on surm, tumedad teemad, haigused ja pidev oht, mis on seotud suguvõsa needusega.