Kevadlint

Loo keskmes on poiss, kes on ilma kõne ja oskusteta. Ta tunneb oma eraldatust ümbritsevast eriti ägedalt ja leiab lohutust lindudest, kellega ta tunneb peaaegu vaimset lähedust. Tema unistus lendamisest muutub mitte laste fantaasiaks, vaid viisiks, kuidas väljuda elu piiridest, kus on liiga palju arusaamatust ja liiga vähe vabadust. Looduse ja igapäevaste stseenide taustal avatakse järk-järgult kangelase sisemine draama. Tekst ühendab sotsiaal-psühholoogilise loo ja realistliku proosa naturalismi elementidega. Lugejat ootab intiimne lugu inimese haprusest, vaikimisest, mis räägib rohkem kui sõnad, ja katsetest ületada saatuse seatud piire.