Kolmekümnes armastus Marinat

Marina Alekseeva — kolmekümneaastane muusikaõpetaja, kes elab 80ndate alguses Moskvas. Tema elu — traumade, dissidendi keskkonna, seksuaalsete otsingute ja valuliku üksilduse segu. Marina minevik — armusuhete jada, mis ei too talle ei rahu ega mõtet. Ta otsib armastust naistes, meestes, ideedes, protestis — kuid iga kord satub ummikusse.

Marina vihkab ümberringi olevat nõukogude vaesust, kuid samas elab ta selles sees, püüdes leida vähemalt mingit vabaduse ruumi. Tema seltskond — dissidendid, kunstnikud, inimesed, kes seisavad vastu süsteemile või unistavad sellest põgeneda. Kuid Marina ise kaotab järjest enam sidet iseendaga: tema seksuaalsus, traumad ja pettumused muudavad elu kaootiliseks episoodide vooluks, kus ta püüab «kingitama armastust» kõigile, kes seisavad ametlikkusele vastu.

Olukord muutub, kui Marina kohtub Sergei Rumiantsevaga — partei komitee sekretäriga, kes väliselt sarnaneb tema lemmikdissidendi kirjanikuga. Nende suhe on talle šokk: esmakordselt kogeb ta tõelist, tugevat tunnet — ja see ei tule vabadusest, vaid süsteemi simbolist. See hetk käivitab Marinas metamorfoosi: ta põletab oma varasema elu jäljed, loobub dissidendi ideaalidest ja sukeldub nõukogude stampide maailma, sulandudes režiimi keelde ja rituaalidesse.

Elava naise muutumine ametlikuks propagandavoodiks. Marina lõpetab rääkimise oma häälel: tema kõne muutub näiliseks tekstiks ajalehe esikülgedelt, ja tema ise — sümboliks sellest, kuidas süsteem neelab isiksuse.