Elav tunne igaviku pulsist, mis kajab igas kristlases, on eriti tuntav ülestõusmispühadel — Ülestõusmine. Väikesed lapsed enne täiskasvanuks saamist mõistavad selgelt, et surm on midagi täiesti võõrast, arusaamatut ja inimesele vastuvõetamatut. Me, täiskasvanud, mäletame hästi seda lapsepõlve tunnet igaviku reaalsusest...
kui üht olulisemat olemise konstandist vaid hõredalt jumalasse sisenenud inimese jaoks. Kuid isegi kui inimene täiskasvanuks kasvab või elu lõpu poole läheneb, ei jäta absurdsuse tunne omaenda surmast teda viimase minutini. Seda võib kinnitada iga arst ja iga preester. Ja see ei ole sugugi mingid psühholoogilised fenomenid, mitte enesepettus. See on hämmastav reaalsus, mis on inimesele avatud. Ja Kristuse Ülestõusmine räägib meile, et me ei eksige: inimese hingele, inimese isiksusele surma ei ole.
Elav tunne igaviku pulsist, mis kajab igas kristlases, on eriti tuntav ülestõusmispühadel — Ülestõusmine. Väikesed lapsed enne täiskasvanuks saamist mõistavad selgelt, et surm on midagi täiesti võõrast, arusaamatut ja inimesele vastuvõetamatut. Me, täiskasvanud, mäletame hästi seda lapsepõlve tunnet igaviku reaalsusest kui üht olulisemat olemise konstandist vaid hõredalt jumalasse sisenenud inimese jaoks. Kuid isegi kui inimene täiskasvanuks kasvab või elu lõpu poole läheneb, ei jäta absurdsuse tunne omaenda surmast teda viimase minutini. Seda võib kinnitada iga arst ja iga preester. Ja see ei ole sugugi mingid psühholoogilised fenomenid, mitte enesepettus. See on hämmastav reaalsus, mis on inimesele avatud. Ja Kristuse Ülestõusmine räägib meile, et me ei eksige: inimese hingele, inimese isiksusele surma ei ole.