Konstantin Aleksejevitš Korovin – vene impressionismi rajaja, maastikumaalikunstnik, portretist ja teatrikujundaja. Kunstnik, kelle lõuenditest voolab rõõm, nagu valgus avatud aknast esimesel tõeliselt sooja hommikul, – ja eksiniku, kes lõpetas oma päevad kaugel kodumaalt, igatsedes südames ellu äratada paberil selle kallid...
kujutised. Saatuse läbi viib ta inimesi, kelle nimed on igaveseks kirjutatud vene kultuuri ajaloosse: M. A. Vrubel, V. A. Serov, I. I. Levitan, F. I. Šaljapin, A. P. Tšehhov. Ja oma raamatus „Minu elu“ jääb Konstantin Korovin eelkõige kunstnikuks – kuid nüüd juba sõna kunstnikuks, kellel on anne elustada minevikku. Tema jutustused on läbitungivad ja lihtsad, need, nagu maalilised lõuendid, on jäädvustanud kunstnikule armsa Venemaa ja tema kalleid inimesi. Igas sõnas tunneb valutsemist lahusolekust ja armastust kodumaa vastu, kogemuste sügavust ja vaimu jõudu. Need mälestused – mitte lihtsalt meenutused. See on jutt sõprusest, loovusest ja väsimatust eneseotsingust.
Konstantin Aleksejevitš Korovin – vene impressionismi rajaja, maastikumaalikunstnik, portretist ja teatrikujundaja. Kunstnik, kelle lõuenditest voolab rõõm, nagu valgus avatud aknast esimesel tõeliselt sooja hommikul, – ja eksiniku, kes lõpetas oma päevad kaugel kodumaalt, igatsedes südames ellu äratada paberil selle kallid kujutised. Saatuse läbi viib ta inimesi, kelle nimed on igaveseks kirjutatud vene kultuuri ajaloosse: M. A. Vrubel, V. A. Serov, I. I. Levitan, F. I. Šaljapin, A. P. Tšehhov. Ja oma raamatus „Minu elu“ jääb Konstantin Korovin eelkõige kunstnikuks – kuid nüüd juba sõna kunstnikuks, kellel on anne elustada minevikku. Tema jutustused on läbitungivad ja lihtsad, need, nagu maalilised lõuendid, on jäädvustanud kunstnikule armsa Venemaa ja tema kalleid inimesi. Igas sõnas tunneb valutsemist lahusolekust ja armastust kodumaa vastu, kogemuste sügavust ja vaimu jõudu. Need mälestused – mitte lihtsalt meenutused. See on jutt sõprusest, loovusest ja väsimatust eneseotsingust.