Astarta. Lõppkokkuvõttes

Astarta – nii nimetavad reklaamijad kuldset mannekeeni moeaknal. Vana foiniikia jumalanna, hirmuäratava Baali abikaasa naaseb 20. sajandisse kauni näotu nuku – rahamugavdamise deemi, kes purustab hinged ja elud. Siin on ta – kaasaegse tsivilisatsiooni sümbol, lõputult atraktiivne eemalt ja hinge puuduv lähedalt: ilu muutub manipuleerimiseks ja objektiseerimiseks, ajakirjandus valetab ja petab, ning vitriinidel olev siid on makstud laste eludega kaugetes maades – nagu ei oleks möödunud rohkem kui 90 aastat romaani kirjutamisest.

«Lõppkokkuvõttes» – psühholoogiliste kujutluste ja novellide tsükkel oma «mina» häiretest. Sündmused asetuvad kord Rootsis, kord Balkani riikides, kord tänapäeva maailmas, kord poolepaganlikus antiiksuses, ja neid näeb lugeja erakordse tegelase (üldiselt naise) silmade läbi, kes kogeb konflikti oma ettekujutustega endast ja elust.