Nii ma sain koeraks

Hõbedane aeg — turbulentsi aeg, stiilide vahetuse ajastu. Luuletajad justkui haaravad ajastu pinget, revolutsiooni, sõda, kataklisme. Nad purustavad harjumuspärased kanonid, luues omaenda, ebaühtlase, moonutatud luule maailma, mille jaoks pole enam kirjutamise või õigekirja seadusi. Vladimir Majakovski ja tema innovatiivne luuletus — särav näide futurismist, revolutsioonist luules, uuest suunast luule žanris. Need on tuleviku luuletused, selgelt väljendatud rütmiga. Sõnad justkui tähistavad iga sammu lirika kangelasest, kes käib oma teed uute raamatute lehekülgedel. Majakovski „rebib“ luuletusi, murrab harjumuspärast vormi, et edasi anda uue aja energiat. See on kuulus astmelise luule üleskirjutamine, mis dikteeris erilist, rebenenud rütmi. Aktsentluuletus: ridades ei ole oluline silpide arv, vaid rõhud. Majakovski on tragöödia luuletaja, kuulutaja ja lüürik üheaegselt. Välimise jämeduse taga peitub haavatud, tohutu ja väga üksi süda. Selle raamatu ja kogu seeria „Luuled tapetseerimisel. Hõbedane aeg“ kujundus on hommage väljaandele “Kohtunike aia”. 1910. aastal Peterburis trükkisid futuristlikud luuletajad tiraazi tapeedi tagaküljele.