Lõige

Ambroise Mathieu avastab õudusega, et on unustanud oma nime. Aastaid on ta kartnud vanadust, nõrkust ja nüüd mängis saatus temaga halba nippi.

Peategelane ei oska isegi arvata, millega tal nüüd kämpida tuleb: muutliku meele, ümbritsevate mõistmatusega, oma identiteediga, mis aina rohkem laguneb?

Äraandmusest ajendatuna pöördub ta meditsiinilise abi poole, kuid kõik katsed osutuvad tähendusetuks. Võib-olla peitub probleemi lahendus mitte teaduses, vaid milleski irratsionaalses?

Koos sõbra Gaspariga asub Ambroise lennule õhupalliga. Maast lahti pääsemine saab peategelase elus pöördumatuks hetkeks, tähistades tema vabanemist sõnade ja mineviku ahelatest.