Robinsonite kool. Kaks aastat puhkust. Tuletorn maailma äärel

Seiklusromaanide žanr on palju vanem kui teos, mis andis sellele nime. Ampla aega enne seda, kui Daniel Defoe kirjutas «Robinson Crusoe», käsitlesid mitmed kirjanikud ellujäämise teemat asustamata saarel, alustades iidse egiptuse autori «Kadeduseta joru» tõlgendust. Kõikvõimalik põhivõitlus, mille osalejate teemasid eksponeeris suur Prantsuse kirjanik Jules Gabriel Verne, ei saanud jätta tähelepanuta süžeed, mis lubab kangelasi ekstreemsetesse tingimustesse paigutada ja näidata pääsemise teid. Kõige tuntum teos Jules Verne'ilt sellel teemal on kindlasti «Müstiline saar». Kuid kogu oma populaarsuse juures ei väsinud see romaan žanri võimaluste ammendamisest ning Jules Verne jätkas nende arendamist teistes teostes.

Selles väljaandes on kolm romaani, mis kuuluvad verne’i robinsonaadide tsüklisse.

«Robinsonite kooli» sündmused arenevad veidi vaudevilli võtmes, asustamata saarele satuvad igavlev noor härrasmees ja tema õpetaja tantsu kunstis.

Romaan «Kaks aastat puhkust» jutustab uueks eluks võitluses rühma poisid — Uus-Meremaa internaatkooli õpilased, kes viidi ookeani jahiga, mis hävines ühe saare lähedal Magellani väinas. Erinevas vanuses ja iseloomuga nad on sunnitud täiskasvanulikult lahendama sisemisi erimeelsusi, seism ja metsiku looduse ning saarele tungivate bandiitide vastu.

Seal, Magellani väinas, arhipelaagi Tuli Maa saarel toimub romaani «Tuletorn maailma äärel» tegevus. Varsti pärast seda, kui sõjalaev lahkus ja tõi saarele kolm tuletornivalvurit, jääb ellu vaid üks neist…