Jakaranda

Milan ei ole kunagi Ruandas käinud, ta on tavaline Prantsuse teismeline, kes ei tea oma ema kodumaast peaaegu midagi ja kohutavatest sündmustest, mille eest ta põgenes. Kuid ühel päeval ilmub nende kodu ukse ette poiss, kelle pea ületab hirmutav arm. Sellest päevast alates muutub Milano elu, nagu ka tema ise, — Milan alustab keerulist, pikka ja segast teed oma juurte, oma perekonna suunas. Ja selle tee sümboliks saab vana puu — kaunis jakaranda, mis on näinud kõike seda, mida inimesed on püüdnud unustada.
Oma romaanis jutustatakse Gaël Faï nelja põlvkonna lugu, paljastades lugejale tragöödieid minevikus riigis, mis, vaatamata kõigele, püüdleb dialooge ja andestuse poole. See on romaan sellest, et mõnikord on mälestus — valu, ja mõnikord — tee tervendamise poole. Ja mälestuse kehastus on — jakaranda, juurdumise ja samas hapruse sümbol.