Luule

Vladimir Vysotski tajus kirjandustegevust kui oma elu peamist määratlust. Ta rõhutas, et laulud nõuavad tohutut tööd, põhjalikku viimistlemist ja lihvimist ning lükkas resoluutselt tagasi mõtte, et see on lihtsalt hobi. Sellegipoolest ei avaldatud tema elu ajal peaaegu ühtegi luuletust või laulu, kuigi nendes leidis lugeja sügava eneseuhkuse, delikaatse arusaama inimhingest ja mõtisklusi tõelise armastuse üle. Poeedi iroonia, tema sõltumatus üldtunnustatud vaadetest, oskus vaadata maailma erinevate sotsiaalsete kihtide inimeste silmade kaudu ja tema loomeerakonna eriline loominguline jõud teevad Vysotski teosed elavaks ja nõutuks tänaseni.