Lõppmäng

Mira

Me oleme Robertiga tuttavad lapsepõlvest ja ei saa teineteisest aru. Ta on jultunud, enesekehtestav hokimängija, kellel on armee fänne ja kes on kindel, et kõik läheb talle säästlikult. Kui sain aru, kui julmalt ta käitus ühe oma fänni suhtes, otsustasin temalt kätte maksta. Plaan on lihtne: armuda temasse ja siis lahkuda. Las ta tunneb, mis tunne on olla kasutatud ja maha jäetud.

Robert

Mira on mind alati ärritanud. Tema arusaamatu fantaasia, pidevad lollid seiklused ja harjumus tõmmata mu õde probleemidesse on mind alati hirmus vihastanud.

Ja nüüd ilmub ta Stockholmi kiilibaga, mille mu isa kunagi kinkis, — ja on valmis selle tagasi andma vaid ühe tingimusega: kui ma nõustun mängima tema poiss-sõbra rolli.

Mis mäng see veel on, kus mängus on minu tunded?