Võõras riigis, kokkuvarisemise äärel, satub ta psühhiaatriahaiglasse, kus kohtab erinevaid inimesi ja hakkab end paremini mõistma. Just seal tuleb valus arusaam: sisemisest tühjusest ei pääse. Depressioon võib taanduda, kuid ei kao igaveseks. Kas on olemas elu lootuseta täielikuks tervenemiseks? Kas põhja kukkumine võib olla ainus aus algus teele? Mida teha üksindusega, mis ei kao isegi inimeste seas?
See raamat ei paku retsepte ega lubadusi väljapääsuks. See räägib sellest, millest tavaliselt vaikitakse: elust ilma illusioonideta, õnneliku lõpuga ja homse päeva kindlusetundeta.
Neile, kes otsivad ausat ja küpset vestlust.
Kirill Smorodin — rändur ja populaarse raamatu «537 päeva ilma kindlustuseta. Kuidas ma kõik jätsin ja läksin rändama maailmas» autor. Püüdes toime tulla depressiooniga, asus ta ümbermaailmareisile. Uued linnad ja inimesed, eredad muljed, raamatu avaldamine ja tunnustamine — näis, et elu mängib taas eredaid värve.
Autori uus romaan — tõeline tunnistamine selle kohta, et õnnelik lõpp osutus vaid lühikeseks hingetõmbeks. Depressioon, nagu madu, ei kao — ta on varjunud, et kord taas suruda kokku ahistavad rõngad. Püüdes peatada paksenevat pimedust, valib kangelane juba proovitud tee — rännaku. Kuid kiiresti selgub, et varasemad meetodid ei tööta enam.