Varem luuletajana ja tõlkijana tuntuks saanud Kerim Volkovyjski pöördus hiljuti proosasse ja debüüdiks julges ta pakkuda «armastuslugusid», mille aluseks on elatud ja kogetud meenutamine. Üksikasjaliku avameelsusega räägib autor armastusest, mis on kohati ebaselge, vastuoluline, piinav, kuid alati ilus. Volkovyjski lahkus...
Nõukogude Liidust kolmekümneselt, rändas palju Euroopas ja maailmas, mistõttu on ka tegevuskohtade mitmekesisus ja tegelaste paljusus tema proosas. Kuid on midagi ühist, mis on iseloomulik kõigile autori teostele, – erakordne sümpaatia, millega ta kirjeldab professoripoega Selim Dvorkinit, kes saatus tõi Permist kuuekümnendatel aastatel täna Šveitsi, enesekindlat prantsuse poliitikut, kes hävitas oma karjääri juhusliku seose tõttu majapidajannaga, ja imelist Rosali Katz'i San Franciscost, kes armus grusiinipoissi.
Varem luuletajana ja tõlkijana tuntuks saanud Kerim Volkovyjski pöördus hiljuti proosasse ja debüüdiks julges ta pakkuda «armastuslugusid», mille aluseks on elatud ja kogetud meenutamine. Üksikasjaliku avameelsusega räägib autor armastusest, mis on kohati ebaselge, vastuoluline, piinav, kuid alati ilus. Volkovyjski lahkus Nõukogude Liidust kolmekümneselt, rändas palju Euroopas ja maailmas, mistõttu on ka tegevuskohtade mitmekesisus ja tegelaste paljusus tema proosas. Kuid on midagi ühist, mis on iseloomulik kõigile autori teostele, – erakordne sümpaatia, millega ta kirjeldab professoripoega Selim Dvorkinit, kes saatus tõi Permist kuuekümnendatel aastatel täna Šveitsi, enesekindlat prantsuse poliitikut, kes hävitas oma karjääri juhusliku seose tõttu majapidajannaga, ja imelist Rosali Katz'i San Franciscost, kes armus grusiinipoissi.