Üks tüdruk ei ole üksi. Ravivad muinaslood

Helmest, kes unistab saada juhendavaks lõngaks, ja sadamast, mis ootab oma kaptenit. Kasest, mille koores on tuhandeaastane peopesa jälg ja mäetemplite kellade helinad. Ükskõik kui üleolev on kaval kass Potap ja kingake, mis iseenesest seiklustele seilab. Sellest kirjutab muinaslugusid Anna Fenina. Kuid kui vaadata algseid tähendusi sügavamalt, on näha nende muinasjuttude taga igatsust armastuse järele ja rõõmu selle leidmisest, keerulist teed uue poole ja hetki, mil tundub, et kõik on kadunud, kuid õrnad valguseniidid toovad tagasi lootuse ja hajutavad kiiresti pimeduse. "Miks ma siis nutan? Kas sellepärast, et on naljakas ja vaimukas, või sellepärast, et on teravalt sügava mõjuga?" – kirjutavad lugejad Anna muinaslugude kohta. Ja me ei hakka tema muinasjuttude maagiat analüüsima. Ta ise seletab seda ühe lausena: "Lihtsalt üks tüdruk embab sind ja suudleb sügavale hinge".