Sa lõhnad nagu päike

Mira Valge on harjunud elama põhimõtte järgi "kõigepealt mõtle, siis tegutse". Just seetõttu, pärast põhjalikku mõtlemist, otsustab ta loobuda oma puhkusel algusest saanud romaanist kuuma hispaanlase Mateo Blanco'ga. Lõppude lõpuks tuli ta Valenciasse oma sõbranna aitama, mitte armuma. Ja siiski... tuleb tagasi minna oma "mõistetamatule" Moskvasse. Isegi kui temale ei ole korda. Mateo aga, vastupidi, on kogu oma elu pühendanud tegutsemisele: toetab peret, omab koos parima sõbraga äri, järgib oma südame kutset. Ja see käseb tal mitte kaotada Mirat. Mida Mateo ka teeb, minnes soojast Hispaaniast lumisesse Venemaasse. Mira ei ole harjunud sellega, et teda hinnatakse ja armastatakse kõikides tema olekutes ja meeleolu. Ta ei ole harjunud, et keegi on valmis ootama, kui kaua iganes vajalik, et siis teda sooja ja hoolimisega ümbritseda. Küsimus on vaid selles: kas Mira suudab lõpuks anda Mateo'le võimaluse ja mitte mõelda millegi peale, peale armastuse?