Hulkuv

27. augustil 1934 põgenes 56 noorukit alaealiste kolonist Prantsusmaal Belle-Île'i saarel. Saarelt ei saanud nad kuidagi välja. Põgenenud poistele – mõned mitte vanemad kui kümme aastat – kuulutati tagaajamine. Valvurid, žandarmid, kohalikud elanikud ja isegi harvad turistid otsisid saarel kurnatud... ja väsinud põgenejaid. Iga poisi eest, olgu tal kümme või kaheksateist aastat, kuulutati välja 20 frangi preemia. Kõik põgenikud püüti kinni, välja arvatud üks…

See lugu on täiesti tõene. Koloonia Belle-Île'i saarel eksisteeris alates 19. sajandi lõpust ning sealsetele elanikele käidi väga julmalt. Paljud neist ei olnud toime pannud ühtegi kuritegu, nad olid lihtsalt orvud või leidlapsed, kellele pidi kuskile koha leidma. Vangi sattusid seal ka väga noored poisid. Ja kasvatatavate põgenemine, nagu neid nimetati, tegelikult vangid, ei ole autori väljamõeldis. Kuid peategelast, Jules Bonno't, ei olnud olemas. Mõnede dokumentide kohaselt oli põgenejaid 55 ja kõik nad püüti kinni, teiste andmete järgi 56 ja ühte tagaajajad ei leidnudki. Sorgé Chalandon, enda sõnade kohaselt, astus selle viiekümnenda kuue naha sisse ja kirjutas loo noorukist, kes oli temaga sarnane – üksi, sugulaste poolt hüljatud, süütu karistatud, kättemaksu unistav ja vaimselt toimetulev oma kiusajatega, et ei peaks seda reaalsuses tegema. Üks imeliselt dünaamiline ja emotsionaalne romaan. Lugedes ei saa sa mitte muretseda noore põgeneja saatuse pärast.