Varjude tsirk

Meis kõigis on eriline koht – väga salajane ja väärtuslik. Selles salajases kohas armastavad mängida varjud. Liika ei olnud kunagi oma varju üle eriti mõelnud, kuni ühel päeval hakkas see käituma väga kummaliselt. Kui Liika sõrme liigutades, tõstis varju jala.... Kui Liika istus, tõusis varju. Liika üritas põgeneda, peita ja olla väiksem, kuid varju muutus ainult suuremaks. Kuni kasvas nii suureks, et haaras ja viis Liika maagilisse hämara maale, salapärasesse varjude tsirkusesse. Et leida tee tagasi, peab Liika tõeliselt nägema oma varju ja leidma temaga ühise keele. See on lugu hirmust, häbist ja teistest tunnetest, mida me püüame oma alateadvuses peita.