Aita mind surra

Marina elab tavalist elu: stabiilne töö, mees, kaks poega — vanem läheb ujumisse, noorem õpib kunstikoolis. Harvad õhtud üksi, harvad mured. Kuid jää jalge all praguneb ootamatult — ja kõik kaob: laste tervis, abikaasa truudus, stabiilsuse illusioon. Uus töö, mööduv lähedus, vale, mida ei saa enam eirata. Haigus, millest ei räägita valjusti. Surmad, millele ei saa harjuda. Otsused, mille eest ei ole keegi valmis maksma, peale tema. Kui toetus kaob — kehas, kodus, mälestustes — jääb ainult edasi minna. Tuppa, kus on hirm, ja sellest, et pole enam midagi päästa. Mõnikord on sammu astumine elu poole — samm köie peal üle kuristiku.