Varjupaik

Aleksei Kolesnikovi lugude tegelikkus on kavandatud ja tunnetatav: seal on betooni ebatasasus ja metalli sära, naiste juuste siid ja karmi karvkatte soojust, lõhenenud nahk karedate sõrmedega, päikese kuumus ja külm, valge-valge lumi. Kõne ja metafooride täpsus, keele selgus, mille taga on suur töö, annavad tegelastele ja nende kogetud lugudele mahu ja materjaluse. Kirjaniku liikumine kangelaste poole katsudes toob lugeja neist maksimaalselt lähedale, andes võimaluse näha igas inimeses, kes on valmis päästma ja olema päästetud