Orbitaal

Romaanis, mis sai 2024. aastal Booker Prize'i laureaadiks, räägitakse ühest päevast Rahvusvahelises Kosmosejaamas. Kogu jutustuse jooksul vaatame maapinda astronaudite silmade kaudu. Nad jälgivad imelisi vaateid, mis meile kättesaamatud; märkavad tuttavaid kohti; kujutavad ette, millega lähedased inimesed tegelevad; kurvastavad, et ei... saa nendega koos olla; tunnevad kahetsust kaotuste pärast, mida enam ei saa taastada. Lugedes seda miniatuurse raamatut, mis on täis filosoofilist mõtet ja sügavaid emotsioone, ei saa me mitte tunda kogu maailma väärtust ja iga elu ainulaadset olemust.
Samantha Harvey oma raamatus ilmtingimata ettekuulutajana, ennustades mõned olulised muutused Ameerika uues Kuu programmide arhitektuuris, mis on seotud kosmose uurimise uute algatuste arenguga. Kuid see, mis on veelgi väärtuslikum, on see, et ta kaasas oma lugejad inimese koha mõistmise protsessi kosmoses, tehes seda realistlikult, selgelt ja pehmete fantaasiatendentsidega. Võib-olla on see see, mida me vajame, et suunata oma pilk tähetaevasse, kaotamata sidet koduplaneediga.