Polkovnik ei maga

Ühes suures linnas ühes sõjast haaratud riigis täidab iga päev küsitleja innukalt oma ametialase kohustuse. Tema eesmärk on sundida rääkima isegi neid, kellel pole midagi öelda. Kuid öösiti polkovnik ei maga. Vaimude armee, mis koosneb arvukatest ohvritest, on vallanud tema uned.

Väljas sajab pidevalt vihma ja kõik ümberringi — linn, inimesed — sulandub udusesse maastikku, mis sarnaneb pigem süngele ööpildile. Tumeduse südames annavad mõned mõttetuid käske, samas kui teised peavad neile alluma; elav südametunnistus on peaaegu kuuldamatu nende karjete taga, kelle piinad on kangelase igapäevane ülesanne.

Tavapärasuse atmosfääris püsib halastamatu täideviija, ümbritsetud oma fantoomidest, üritades mitte täielikult hulluks minna.