Seemjonitši lood. Siin on sulle – kaks!

Ja taas on need lood täis naljakaid ja õpetlikke hetki. Nad viivad meid kõiki hiljuti möödunud minevikku, soojendades mälu mälestuste soojusega ja ärevust tundma nostalgiaga aja üle. Taas püüavad need lood mitte grotesksuse ja rabavate mõõtmetega meie mõtteid purustada, vaid... emotsioone ja kaastundeid tekitada. Kõige erinevamaid emotsioone ja tundeid, millest meie aegu vahel tõeliselt puudu on. Seekord räägib Seemjonitš minevikust, mis eksisteerida võib vaid tema fantaasias, mitte ainult imeliste kalameeste ja jahtide seiklustest, mille kohta võiks kirjutada eraldi köiteid, tuttavatest kindralitest ja kapralitest, kelle elu on sündmusi täis nagu mitte ükski teine. Ta otsustab seekord rääkida ka endast, suure annuse enesekiituse ja irooniaga. Üks sõna, palju. Palju kõike selles, juba teises, jutukogus. Ja las küsimus „kas see oli või ei olnud“ lugemise ajal teile mitte peamiseks jääda. See ei olegi oluline. Oluline on, et nauding ja rõõm raamatust jääksid südamesse, hinge ja mõistusesse mingiks, olgu see lühikeseks ajaks, ajaks. Olgu see nii!