Roheline uurija

Kas on võimalik sügisel linnas külmast surnuks külmuda või oma voodis ära põleda? Kas hukkamine joob teed? Kas on vaja olla esimene, kes mõrvale kohale jõuab? Mis mõtet on sõnadel «viimane raamat»? Tulistamine rongis — kes on süüdi? Kus lõppes õnnetus, kus enesetapp ja kus mõrv? Noorel uurijal tuli nendele küsimustele vastuseid leida, mitte raamatutest, vaid reaalsetes olukordades. Aastaid on möödunud, kuid mälestused elavad pikka aega, vajavad väljendamist — ja nii on nad muutunud «Roheline uurija» teoseks. Nüüd saab lugeja ise justkui paikneda sündmuskohal, süveneda sellele ajale omasesse atmosfääri, «katsetada» end endiste uurimissemude tõttu, mis ei olnud ilusamaks öeldud nagu filmides, vaid olid kirjas sellistena nagu need tegelikult olid. Autori varasemad kuriteod äratasid kaasaegseid mõtteid. Kindlasti tulevad need esile ka lugejates.