Veidi päikest külmas vees. Kordamismõte

Françoise Sagan — kummaline täht Prantsuse kirjanduses, alati kaasaegne klassik väljaspool igasugust kaasaegsust. Oma lugusid armastusest tühjuses, kus maailmas ei toimu sündmusi, kuid meeldivat ajaveetmist on alati olemas, kirjutas ta Jean-Paul Sartre'i eksistentsialismi mõjutusel. Tema lood on selgelt inspireeritud Maupassant'ist.... Osaliselt on ta kirjaniklik õde Salingerile, loominguline eelkäija Sally Rooneyle: mikroskoopilised hinge liikumised on teda ennast ja tema tegelasi alati rohkem huvitanud kui ükski väline sündmus või isiklik tegu. Ja samas leidus Sagan'i reaalses elus ruumi nii skandaalidele seltskonna kronikas, hasartmängudele, kirglikule armastusele kui ka väga mahukale reaalsusele — näiteks 1968. aasta Pariisi sündmustele. Ta elas nii, nagu soovis, maailmas, kus naisele määrati endiselt igav, kitsas, alamroll „kaunistusena“, ja kõik tema kangelannad mässavad sellest casting'ust varjatult või avalikult: mängides näiliselt reeglite järgi, vahel liialt innukalt ning isegi hakates siiralt uskuma oma mängu, õõnestavad nad kehtestatud seadusi juba sellega, et nad arvestavad neid pidevalt väga selgelt.
Sellesse kogumikku kuuluvad „Veidi päikest külmas vees“ — üks Sagan'i kuulsamaid romaane, traagilise armastuse ja vähenematu reetmise kroonika, ning „Kordamismõte“, lugu ootamatutest seiklustest märkamatuks jäänud, rutiinisse kinni jäänud inimesest, kelle elu ja enesetunne pööratakse pea peale, kui ta juhuslikult leiab aare — ja isegi mitte ühe.