Kõige külmem talv

Unistades vähemalt kord keeldu rikkuda, tegin tohutu vea. Vea, mis tundus nii õige… Sel ööl, kui meie teed Mairoga lühidalt ristusid mürarikkal üliõpilaspidustusel, tahtsime mõlemad vaid ühte: leida varjupaika tormi ajaks. Ma olin kindel, et me ei näe üksteist enam kunagi. Ja kindlasti ei oodanud ma, et kohtun Mairoga oma esimesel tööpäeval, astudes klassiruumi praktikantõpetajana. Nüüd pean taas vaatama neisse külmadesse, kurbadesse silmadesse, mis pidid olema vaid mälestus – olgu see siis meeldiv, kuid häviv. Meid tõmbas üksteise poole, ja kui Mairo maailm muutus halvemaks, ei suutnud ma end tagasi hoida ning, vaatamata keelule, surusin end veelgi lähemale. Selles külmas talves soovisime vaid sooja. Kuid meie oli määratud põletada leegis...