Päikese tsirkus

Gustave Kahn romaan "Päikese tsirkus" (1899) — kadunud pärl Prantsuse sümbolismis. Kuldsete juustega Lorelei, Heinrich Heine'i luuletusest, on väsinud istumas kaljul, millele löövad laineid tema võluteenijad meremehed, ja on asunud vallutama linnu rändava tsirkuse staarina. Ta rändab Euroopa linnades koos rikka rikka rüütlite, araabia ratsahobuste, kaunite itaallaste ja rõõmsate andaluuslaste, lõvide ja tiigrite saatel. Nüüd kutsutakse teda päikesetütar! Väikeses linnas kohtab ta melanhoolset boheemlasest krahvi, keda perekonnanõukogu soovib pärandist ilma jätta noorema venna, krapsaka draguunide ohvitseri, kasuks. Päikesetütar äratab Franzid mitmeaastasest unest, ta lahkub kodust lossist ja asub rändama koos rändava tsirkusega.
Romaanis põimusid tihedalt keskaegsete legendide ja sümbolismi luule motiivid ning ilusa naise ja dekadentliku femme fatale kujutised sulanduvad ühte armastuslaulus, mida laulab erakuna elav truver. Raamatulehtedel toimuva tsirkuseetenduse segadus ennustab absurdi kirjandust.