De feminis

Vladimir Sorokini uued lood– naistest: sõjas ja jõhkrates maailmades, tingimustes, mis on naise loodusele vaenulikud. Valvur koonduslaagris, tulevane progressiivse kunstniku täht, väike tüdruk Nõukogude haiglas, noor geenius male mängijana, perestroika aegne üliõpilane ja teised kogumiku kangelannad on omavahel erinevad, kuid neil on üks ühine joon: kogetud vägivald muudab neid pöördumatult, kuid ei kustuta, vaid teravdab nende individuaalsust. Sorokin jääb endaks– ehitab karnevalilisi antiutoopiaid, žongleerib tsitaatidega klassikalisest vene kirjandusest ja materialiseerib metafoore– ja samas jätkab liikumist uue suuna poole. Üha suurem kaastunne suurte geopoliitiliste draamate tunnistajate ja tahtmatute osaliste suhtes, jutustatavus ja lüürilisus, mis on seatud “Lumesajuga” ja jätkatud “Doktor Gariniga”, on “De feminises” eriti märgatavad. Aegade vaimu tundlikult jälgides ja alati ajast ees oma hinnangutes, esitab Vladimir Sorokin selgelt vastuseise vastaste dehumaniseerimisele.