Isikliku elu kunst. Louis XIV aeg

Ei ole vaieldamatuid tõendeid, kas Louis XIV on kunagi öelnud kõigile tuntud lauset „Riik — see olen mina“. Siiski, kõik, mida me teame „päikese kuninga” valitsemisest ja isiksusest, paneb meid tahtmatult tõlgendama neid sõnu kui deviisi, mis on tõeliselt vääriline absoluutsete monarhiate säravale ja rangele ajastule.
Kultuuri ajaloolase professor Maria Nekljudova raamat on pühendatud üllatavale fenomenile: neil päevadel, kui kogu Prantsusmaa elas riigi tahte järgi, hakkas Prantsuse ühiskonnas ilmnema isikliku elu mõisted, mis ei olnud allutatud valitseja ja riiklike huvide mõjule. Ja see leidis eelkõige kajastust ilukirjanduses.
See raamat ei räägi sellest, kuidas inimesed elasid Louis XIV ajal, kuigi muidugi võib 17. sajandi autorite teoseid pidada igapäevaelu kultuuriallikateks. Peamiselt on raamat pühendatud sellele, kuidas „päikese kuninga” alamate teadvuses kujunes arusaam isiklikust tundete ja mõtete ruumist ning kuidas hakkas tekkima idee kunstniku ja mõtleja õigusest neid avalikult väljendada.
See köitvalt kirjutatud uurimus on tõeline teabeallikas mitte ainult ajastu maailmavaate, vaid ka 17. sajandi kirjanduse kohta, seega ei ole üllatav, et esmakordselt 2008. aastal välja antud raamat „Isikliku elu kunst. Louis XIV aeg” on muutunud bibliograafiliseks harulduseks.