Eraelu kunst. Louis XIV ajastu

Ei ole vaieldamatuid tõendeid, et Louis XIV oleks kunagi öelnud kuulsat fraasi „Riik — see olen mina“. Siiski sunnib kõik, mida me teame „päikesekuninga“ valitsemisest ja isiksusest, neid sõnu pidama deviisiks, mis tõeliselt väärib seda säravat ja ranged ajastu absoluutseimast absolutistlikust monarhiast.
Kultuuri ajaloolase professor Maria Nekljudova raamat on pühendatud hämmastavale fenomenile: päevadel, mil kogu Prantsusmaa elas ning allus kuninga tahtele, ilmus prantsuse ühiskonda eraelu mõisted, mis ei allunud valitseja ja riiklike huvide mõjule. Ja see peegeldus leidis peamiselt kajastust ilukirjanduses.
See raamat ei käsitle seda, kuidas elati Louis XIV ajal, kuigi loomulikult võib 17. sajandi autorite teoseid pidada argipäeva kultuuri allikaks. Peamiselt on raamat pühendatud sellele, kuidas alluvate, „päikesekuninga“, teadvuses kujunes ettekujutus privaatsetest tunnetest ja mõtetest, aga ka sellele, kuidas tekkis idee kunstniku ja mõtleja õigustest neist avalikult rääkida.
See haaravalt kirjutatud uurimus on tõeline info aare mitte ainult ajastu maailmavaatest, vaid ka 17. sajandi kirjandusest, seega ei ole imestada, et esmakordselt 2008. aastal välja antud raamat „Eraelu kunst. Louis XIV ajastu“ sai bibliograafiliseks harulduseks.